Tõlked prantsuse keelde ja keelest

Prantsuse keel on üks indoeuroopa keelkonda kuuluvatest romaani keeltest. Prantsuse keel sai alguse juba enne 1. sajandit eKr, põhinedes vulgaarladina keelel, mille tõid praegusele Prantsusmaa territooriumile Rooma sõdurid pärast Põhja-Gallia vallutamist ning mille kohalikud inimesed üle võtsid. Prantsuse keele arengut mõjutas Gallia hõimude seas räägitav gallia keel ning germaani keeled, mida kõnelesid frangid, kes Rooma Impeeriumi hävingu järel praegusele Prantsusmaa territooriumile elama asusid.

Prantsuse keel on kohalik emakeel umbes 70 miljonile inimesele, mille kohaselt platseerub see keel maailmas enim räägitud keelte edetabelis 18. kohale, samas kui prantsuse keele rääkijate koguarvu (130 miljonit) arvesse võttes asetub see 11. kohale.

Prantsuse keel on Prantsusmaal riigikeel ja seda kõneldakse ka suurtes kogukondades Belgias, Kanadas, Luksemburgis, Monacos, Šveitsis ning mitmetes Aafrika riikides, mis olid varasemal ajal Prantsuse kolooniad, näiteks Alžeeria, Gabon, Elevandiluurannik, Mauritaania, Senegal ja teised. Prantsuse keel on ametlik keel kõigis ÜRO asutustes ja enamikus peamistes rahvusvahelistes organisatsioonides.

Prantsuse tähestik koosneb ladina tähestiku 26 tähest. Mõnedele tähtedele – eelkõige väiketähtedele – võib olla lisatud diakriitilisi märke, mis muudavad sõna hääldust ja mille tõttu võib sõnal olla ka teine tähendus. Prantsuse keeles ei kasutata diakriitikutena pikkusmärki ega nn haaki (ümberpööratud tsirkumfleks). Kuid see-eest tarvitatakse mitmeid erilisi ligatuure: „œ“ (tähtede „o“ ja „e“ kombinatsioon) ja „æ“ (tähtede „a“ ja „e“ kombinatsioon).

Prantsuse keeles kasutatakse nimisõnade ees artikleid, mis määravad ära sõna soo ja hulga. Artiklit „la“ kasutatakse naissoost ja artiklit „le“ meessoost sõnade eristamiseks ning mõlemate, nii mees- kui ka naissoost sõnade mitmust määratletakse artikliga „les“. Prantsuse keeles on olemas ka umbmäärased artiklid: naissoost „une“ ja meessoost „un“.
Varaseimad prantsuskeelsed kirjalikud mälestised pärinevad 10. sajandist.

Prantsuse keeles on mitmeid erinevaid murdeid, mis jaotatakse viide suurde rühma: kesk-, ida-, põhja-, edela- ja läänerühma murded. Kõige levinumad murded on Burgundia murre, Île-de-France’i murre, Lorraine’i murre, Normandia murre, pikardi murre, Poitou murre, Elsassi murre ja vallooni murre (Belgias).

Klassikaline prantsuse keel põhineb Île-de-France’is räägitaval keskprantsuse murdel vastavalt Prantsuse kuninga Francis I (valitsusaeg 1515–1547) 16. sajandil tehtud otsusele.