KÜSIGE HINNAPAKKUMIST / SAATKE OMA KÜSIMUS
TŠEHHI KEELES SAAME TEILE ABIKS OLLA JÄRGNEVATE TEENUSTEGA:
- üldine ja erialane tõlge;
- notariaalselt kinnitatud tõlge;
- lokaliseerimine;
- neuromasintõlge;
- küljendamine (DTP – desktop publishing);
- teksti kohandamine ja tekstide koostamine;
- suuline tõlge;
- keeleõpe;
- lingvistiline auditeerimine;
- jne.
SKRIVANEK BALTIC TÕLGIB JÄRGMISTEL KEELESUUNDADEL:
tšehhi-eesti, eesti-tšehhi, inglise-tšehhi, tšehhi-inglise, leedu-tšehhi, tšehhi-leedu, vene-tšehhi, tšehhi-vene, poola-tšehhi, tšehhi-poola, ukraina-tšehhi, tšehhi-ukraina, saksa-tšehhi, tšehhi-saksa, prantsuse-tšehhi, tšehhi-prantsuse, hispaania-tšehhi, tšehhi-hispaania, itaalia-tšehhi, tšehhi-itaalia, taani-tšehhi, tšehhi-taani, rootsi-tšehhi, norra-tšehhi, tšehhi-norra, soome-tšehhi, tšehhi-soome ja teistel.
TŠEHHI KEEL – FAKTID JA ARVUD
Tšehhi keel kuulub indoeuroopa keelkonna slaavi keelte rühma ja seda kõnelevad rohkem kui 11,5 miljonit inimest üle kogu maailma. Tegemist on vanima slaavi keelega. Tšehhi keel on Tšehhi Vabariigi riigikeel, kuid seda räägitakse ka USAs, Austrias, Kanadas, Slovakkias ja Saksamaal. Tšehhi keel kuulub ka Euroopa Liidu 23 ametliku keele hulka. 96% Tšehhi Vabariigi rahvastikust räägib tšehhi keelt.
Tšehhi keeles on kolm peamist järgmist murderühma: tšehhi, Kesk-Moraavia (hanaki) ja ljahhi, mis jaotatakse kolme alamrühma. Tšehhi keele siseselt räägitakse nelja murret: Boheemia, Tšehhi-Sileesia (räägitakse Lõuna-Poolas ja vahel loetakse ka tugevate tšehhi mõjutustega Poola murdeks), Moraavia ja Sileesia.
Tšehhi keele juured ulatuvad umbes 10. sajandisse, kui see teiste slaavi keelte sarnaselt hakkas vanast slaavi algkeelset eralduma.
Kuni 13. sajandini kasutasid tšehhid ladina tähestikku, seda mingil viisil muutmata. Siiski töötati hiljem tekstide mahu suurenemise tõttu välja olukorrale kohandatud kirjasüsteem, mis võimaldas inimestel väljendada täpsemalt tšehhi keelele omaseid häälikuid, mille sarnaseid ladina tähestikus ei leidu. Muudetud tähestikuni jõuti 15. sajandil. Mõne sajandi jooksul kasutati tšehhi häälikute tähistamiseks digraafe (kahe tähe ühendid sama hääliku tähistamiseks) ja diakriitiliste märkidega tähti. Diakriitilised märgid on tšehhi keeles siiani kasutusel, samas kui digraafidest on tänaseni säilinud vaid üks – ch.
Tšehhi kirjakeel arenes välja 14.–16. sajandil Kesk-Tšehhi (ehk Praha) murde põhjal, kuid alles 18. sajandil puhkes see õide keelena, mida tunneme tänapäeval.
Esimene tšehhikeelne raamat trükiti juba 1468. aastal, mis oli ühtlasi ka esimene slaavi keeles välja antud raamat. Esimene grammatikaõpik avaldati 1533. aastal. Pärast 17. sajandi reformatsiooniliikumise mahasurumist muutus ladina keel taas peamiseks keeleks tšehhi kirjakeeles. Tšehhikeelsed raamatud hävitati ja saladuskatte all avaldatud tekstid kirjutati käsikirjadena ümber.
Ajaloolistel põhjustel on riigi keelekasutust reguleeriv Tšehhi Vabariigi seadusandlus üsna range – nii ametlik kui ka läbi massimeediakanalite edastatav teabevahetus peab olema ainult tšehhi keeles.
Välismaalastele pakutakse kõigis suuremates linnades tõhusaid tšehhi keele õppimise programme vaid sümboolse tasu eest. Vaid mõned riiklikud ülikoolid ja eraldiasuvad teaduskonnad (loodus- ja tehnikateadused) pakuvad õpet inglise keeles.
Tšehhi kirjakeel erineb suuresti igapäevaselt räägitavast kõnekeelest. Kirjakeel põhineb ladina tähestikul ja koosneb 42 tähemärgist, sealhulgas diakriitikuga tähtedest. Tšehhi keele hääldus on suures osas foneetiline – igale häälikule kõnes vastab kindel täht kirjas. Tähestik sisaldab järgmiseid tähti: A, Á, B, C, Č, D, Ď, E, É, Ě, F, G, H, Ch, I, Í, J, K, L, M, N, Ň, O, Ó, P, Q, R, Ř, S, Š, T, Ť, U, Ú, Ů, V, W, X, Y, Ý, Z, Ž. Kahekordne konsonant sõna keskel hääldub lühikesena, näiteks „Anna“ [ana]. Mõnede sõnade hääldamine on välismaalastele eriti keeruline, kuna need sisaldavad mahukaid konsonandikobaraid. Selles keeles on keeruline sõnade käänamis- ja pööramissüsteem, samas kui sõnajärg lauses on suhteliselt vaba.
Nimisõnadel on sugu, arv ja kääne. Sõna võib olla kesk-, nais- või meessoost. Sõna on arvuliselt ainsuses või mitmuses. Nimisõnadel on seitse käänet: nominatiiv, genitiiv, daativ, akusatiiv, vokatiiv, lokatiiv ja instrumentaal.
Mõned sõnad esinevad üksnes ainsuses ja mõned vaid mitmuses, samas kui teatud sõnad (enamasti paaris kehaosad) on siiani säilitanud oma vana mitmuse vormi.
Tšehhi keeles eristatakse nn tugevaid ja nõrku nimisõnu. Tugevate nimisõnade hulka kuuluvad enamasti need, mille tüvi lõppeb tugeva konsonandiga, ning pehmeteks konsonantideks nimetatakse neid, mille tüve lõpus on pehme konsonant. Meessoost nimisõnu käänatakse teistest erinevalt: need jaotatakse elusolenditele ja elututele objektidele viitavateks sõnadeks.
Laensõnad on tavaliselt mugandatud vastavalt tšehhi keele grammatikareeglitele. Omadussõnadel on kolm võrdlusvormi. Huvitaval kombel kasutatakse ülivõrret ka teatud kvaliteedi madalamale määrale osutamiseks.
Tšehhi keeles on rõhk järjekindlalt sõna esimesel silbil. Iga mitmesilbilise sõna paaritule silbile omistatakse teisest rõhuasetust. On olemas ka mõned erandid, mida kunagi ei rõhutata – isikuliste asesõnade lühivormid ja abitegusõna „olema“ kõik vormid.
Tšehhi ja slovaki keele kõnelejatel ei ole raskusi üksteisest arusaamisega, kuna need keeled on üksteisele väga sarnased.