Tõlked saksa keelde ja keelest

SAKSA KEEL – FAKTID JA ARVUD

Saksa keel kuulub indoeuroopa keelkonna läänegermaani keelte rühma. See sai alguse veidi enne 1. sajandit, kui germaani hõimud saabusid lõunast Kesk-Euroopasse. Hiljem lahknes germaani keel kolmeks piirkondlikuks haruks: põhjagermaani, idagermaani ja läänegermaani keeleks. Sajandite jooksul panid läänegermaani keeled aluse nüüdisaegsele saksa, hollandi, friisi, letseburgi, afrikaani, šoti ja inglise keelele.

Tänapäeval kõneldava saksa keele arengu võib jagada kolme järgmisesse etappi:

1. germaani algkeel (umbes aastatel 750–1050);
2. keskülemsaksa keel (aastatel 1050–1500);
3. kaasaegne saksa keel (alates aastast 1500).

See on emakeel ligikaudu 108 miljonile inimesele, mis teeb sellest räägitavuselt kümnenda suurima keele maailmas. Euroopa Liidus on see aga kõige levinum emakeel.

See on riigikeel mitmetes Euroopa Liidu riikides: Austria, Liechtenstein, Luksemburg, Šveits ja Saksamaa. Suuri saksakeelseid kogukondi võib leida ka mujalt Euroopast: Belgia idaosast, Lõuna-Taanist, Prantsusmaalt (Elsassi maakond) ja Põhja-Itaaliast.

Saksa keele tähestik koosneb 26 ladina tähest. Tähestikku ei kuulu täpitähed (Ä, Ö ja Ü) ja ligatuur ß. Diakriitiku treema ehk täppide abil peenendatakse või pehmendatakse vokaali. Ligatuur ß (eszett) koondab ühe sümboli alla kaks s-tähte.

Saksa keeles kirjutatakse kõik nimisõnad suure tähega. Enne nimisõnu kasutatakse artikleid, millega määratletakse ära sõnade sugu. Naissoost nimisõnu tähistatakse artikliga „die“, meessoost nimisõnu artikliga „der“ ja kesksoost nimisõnu artikliga „das“.

Arvatakse, et esimene nüüdissaksakeelne raamat oli Martin Lutheri (1483–1546) tõlgitud piibel, mis trükiti 1534. aastal.

Kaasaegses saksa keeles on kaks murret: alam- ja ülemsaksa murre.

Alamsaksa murret räägitakse Põhja-Saksamaal. Selle ajalooline areng jaotatakse kolme perioodi: 1) vanasaksi keele areng (8.–11. sajand); 2) keskalamsaksa keele areng (12.–16. sajandini) ja 3) uusalamsaksa keele areng (alates 16. sajandist). Seda murret räägib üheksa miljonit inimest.

Ülemsaksa murret räägitakse Saksamaa kesk- ja lõunaosas. See läbis oma arengus järgmised etapid: 1) vanaülemsaksa keele areng (8.–11. sajand); 2) keskülemsaksa keele areng (12.–16. sajandini) ja 3) uusülemsaksa keele areng (alates 16. sajandist). Uusülemsaksa keele põhjal tekkis kaasaegne saksa kirjakeel.