Tõlked norra keelde ja keelest

NORRA KEEL – FAKTID JA ARVUD

Norra keel kuulub indoeuroopa keelkonna germaani keelte rühma kuuluvate põhjagermaani keelte hulka. Norra keelt kõneleb umbes viis miljonit inimest üle kogu maailma, sealhulgas räägitakse norra keelt lisaks Norrale, kus see on riigikeel, ka USAs ja Kanadas.

Norra keel on ka üks Põhjamaade Nõukogu töökeeltest.

Nüüdisaegne norra keel on tugevasti mõjutatud oma naaberkeeltest. Kaugematel aegadel oli selles alamsaksa keele mõjutusi, hiljem asendusid need rootsi keele mõjutustega, kuid alates keskajast kuni Kalmari uniooni kokkuvarisemiseni 1524. aastal mängis norra keele arengus suurimat rolli taani keel.

Kolm Põhjamaade keelt – norra, rootsi ja taani keel – on üksteisele väga lähedased ja sarnased. Selle põhjuseks võib pidada Skandinaavia ajalugu läbivaid paljusid muutusi riigipiiride asetuses.

Varaseimad kirjalikud tõendid on leitud ruunikivide kujul, mis on tõenäoliselt pärit 10.–11. sajandist.

Kui teistes riikides aitas religioossete kirjalike teoste avaldamine riigikeele arengule kaasa, siis vastupidiselt sellele tugevdas Norra liturgiline kirjandus vaid taani keele mõjutusi, kuna just see oli keel, milles avaldati piibel.

Alates 19. sajandist on norra keeles eksisteerinud kaks kirjakeele kuju: bokmål (raamatukeel), mis põhineb taani keele leksikoloogial ja grammatikal ning norra keele foneetikal, ja nn uusnorra keel (nynorsk), mis tekkis 19. sajandi keskel erinevate norra keele murrete segunemisel. Uusnorra keele lõi umbes 1850. aastatel keeleteadlane Ivar Aasen.

Juba mitmete aastakümnete jooksul on keeleteadlased püüdnud neid kahte kirjakeele kuju omavahel ühendada, kuid siiani edutult. 2005. aastal läbi viidud uuringus leiti, et 86,3% inimestest kasutab oma igapäevaelus kirjakeelena eeskätt raamatukeelt, 5,5% mõlemat ja 13% uusnorra keelt, samas kui kõnes räägitakse üldiselt murdeid, mis on lähedasemad uusnorra keelele. 92% väljaannetest avaldatakse raamatukeeles, mis tähendab, et vaid 8% trükistest on uusnorrakeelsed. Raamatukeel on valdav Oslos ja teistes suuremates linnades, uusnorra keelt kasutatakse enamasti riigi läänepoolses osas.

Norra keeles on ohtralt murdeid, mille teket on põhjustanud geograafilised tegurid: paksud metsad, fjordid ja mägine maastik, mis välistasid isoleeritud kogukondade korrapärase üksteisega suhtlemise.
Tänapäeval iseloomustavad norra keelt paljud inglise keelest pärinevad laensõnad, mida kasutatakse eeskätt majandus- ja tehnoloogiavaldkonnas. Norra koolides alustati inglise keele õpetamist esimese võõrkeelena 1935. aastal. Inglise keele mõjutused suurenesid märgatavalt pärast II maailmasõda. Enamik laensõnu on pärit majanduse, rahanduse ja ärivaldkondadest. Samuti on levinud hübriidsõnad, mille esimene osa on võetud inglise keelest ja teine norra keelest. Hinnanguliselt on 90% uudissõnadest mõjutatud inglise keelest.

Norra keeles on lause ülesehitus rangelt kindlaks määratud – igal lauseosal on oma kindel koht.

Nimisõnadel on vaid kaks käänet, tegusõnadel puuduvad pöördelõpud. Keeles kasutatakse artikleid.

Norra tähestik on sama Taani tähestikuga: see koosneb 29 tähest, sealhulgas 23 ladina tähestiku tähest, millele on lisatud J, W, U, Æ, Ø ja Å.