Tõlked poola keelde ja keelest

Poola keelt räägitakse peamiselt Ida-Euroopas. See keel kuulub indoeuroopa keelkonna balti-slaavi keelte rühma. Poola keel on Poolas riigikeel, kuid seda kõnelevad suurearvulised rahvusvähemused ka Valgevenes, Tšehhi Vabariigis, Venemaal, Lätis, Leedus, Rumeenias, Ukrainas ja teistes riikides.

Kogu maailmas kõneleb poola keelt kokku umbes 50 miljonit inimest. 38 miljonit neist elavad Poolas ja ülejäänud 12 miljonit Ühendkuningriigis, USAs, Valgevenes, Tšehhi Vabariigis, Lätis, Leedus, Rumeenias, Slovakkias, Ukrainas ja mujal.

Poola keelt kõneleb emakeelena 45 miljonit inimest, mis teeb sellest keelest ühe kümnest kõige suurema emakeelena kõnelevate inimeste arvuga keelest Euroopas ja asetab selle maailmas samal alusel kahekümne viiendale kohale.

Poola keel on sarnane tšehhi ja slovaki keelele, mis kõik kuuluvad lääneslaavi keelte hulka, mida algselt rääkisid polaani hõimud Suur-Poola vojevoodkonnas ja Visla jõe ääres Väike-Poola vojevoodkonnas elavad inimesed umbes 10. sajandil pKr.

Ei ole täpselt teada, millise murde põhjal kujunes välja tänapäeval kasutatav poola keel, kuna keele areng kulges Poola riikluse tekkega samal ajal. Seega, kui vahetus riigi keskus, muutus ka Poola keele arengukese (minnes Gnieznost üle Poznani ja sealt edasi Krakowisse).

Poola keeles on neli murret: Suur-Poola, Väike-Poola, Masoovia ja Sileesia, kuigi mõned keeleteadlased liigitavad viimase omaette sileesia keeleks, mitte murdeks. Teisi, väiksemaid murdeid räägitakse enamasti maapiirkondades, välja arvatud Podhale murrak, mida kõnelevad Tatra mägedes elavad inimesed, ja Pomorze vojevoodkonnas räägitav kašuubi keel, mida on tunnustatud kui Poola üht regionaalkeelt.

Poola kirjakeel tekkis umbes 16. sajandil pKr. Selle arengusse andsid tugeva panuse poeedid ja kirjanikud Biernat z Lublina, Jan Kochanowski, Mikołaj Rej ja Piotr Skarga.

Poola keeles on palju laensõnu tšehhi, prantsuse, itaalia, heebrea, vene, ladina, saksa keelest ja teistest keeltest.

Poola keeles on põhiarvude süsteem eripäraselt rikkalik ja huviäratav – põhiarvudele omistatakse sugu ja neid tuleb käänata. Läti keelele sarnaselt on ka poola keeles olemas põhi-, murd- ja kordarvud, kuid sellele lisaks on poola keeles olemas ka kollektiivsed arvsõnad ja muud eri liiki arvsõnad. Poola tähestik põhineb ladina tähestikul ja see koosneb 32 tähest.

Poola keeles on vähe vokaale ja sellega võrreldes palju konsonante, eelkõige afrikaate. Vokaalid ei jagune lühikesteks ja pikkadeks vokaalideks. Keel paistab silma suure hulga polüsüllaabiliste sõnade poolest, kus rõhk asetatakse kolmandale silbile. Sõnade järjekord lauses on suhteliselt vaba.

Kõige varasem säilinud poolakeelne kirjalik tekst, milleks on inimeste ja kohanimede loend, pärineb aastast 1136.

Esimene poolakeelne raamat avaldati 1561. aastal ja see oli piibli tõlge ladina keelest poola keelde.