Tõlked rootsi keelde ja keelest

Rootsi keel kuulub indoeuroopa keelkonna germaani keelte rühma kuuluvate põhjagermaani keelte hulka. See on suguluses norra, taani ja islandi keelega, olles lähim taani keelele ja sarnanedes kõige vähem norra keelega.

Rootsi keelt räägib ligikaudu 10 miljonit inimest ja see on Rootsi riigikeel, teine riigikeel Soomes ning üks Euroopa Liidu ja Põhjamaade Nõukogu ametlikest töökeeltest.

Rootsis on umbes 9,4 miljonit rootsi keele kõnelejat, samuti on neid Soomes 290 000, USAs 70 000, Hispaanias 40 000, Ühendkuningriigis 30 000 ja Kanadas 20 000. Rootsi keel on kõnelejate arvu poolest skandinaavia keelte hulgast suurim. Kuna kõik Skandinaaviamaade keeled on olnud ajalooliselt mõjutatud alamsaksa keelest, on rootslastel, soomlastel ja norrakatel üksteisest lihtne aru saada. Hinnanguliselt on 30–40% Skandinaavia sõnadest alamsaksa keelest pärinevad laensõnad ning sarnasused nende keelte vahel tulevad esile nii sõnavaras kui ka grammatikas.

Rootsi keel arenes välja vanapõhja ehk vanaskandinaavia keelest, mida rääkisid viikingiajastul Skandinaavias elanud germaani hõimud. Umbes 8. sajandil hakkasid moodustuma piirkondlikud keelevormid, mille põhjal kujunes 11. sajandiks välja neli erinevat murret, mis hiljem arenesid nüüdisaegseteks põhjagermaani keelteks: islandi, norra, taani ja rootsi keeleks.

Rootsi keele sõnavara on rikas laensõnade poolest, neist vanimad on üle võetud ladina, kreeka, alamsaksa ja ülemsaksa keeltest ning hilisemad prantsuse ja inglise keelest.

Vanimad rootsi keele kirjalikud näited on avastatud ajaloomälestisi kaunistavate ruunide kujul, mis pärinevad juba 8. sajandist.

Seoses kristluse ja sellega kaasnenud religioosse kirjanduse levikuga 10.–11. sajandil kasutati sel ajal ka Rootsis laiaulatuslikult ladina keelt. Olulisemad kirjalikud mälestised on säilinud alates 13. sajandist, kui rootslased hakkasid kasutama ladina tähestikku.

Tuntuimad kirjalikud säilmed – ajalookroonikad – dateeruvad 14. sajandi algusesse. Rootsi kirjakeele areng sai tõuke piibli tõlkega ladina keelest rootsi keelde, mis avaldati 16. sajandil. Kirjakeel arenes jõudsalt 17. sajandil, kui selles eristusid kaks haru: rikssvenska (Rootsis) ja finlandssvenska (Soomes). Kirjakeel põhineb eeskätt Svealandi murretel.

Esimene rootsikeelne trükitud raamat avaldati 1495. aastal ja esimene Rootsi keele grammatika õpik 1684. aastal (ladina keeles).

Peamised murderühmad on järgmised: Lõuna-Rootsi, Götalandi, Svealandi, Norrlandi, Soome ja Gotlandi murded.

Lisaks rootsi keele ortograafia aluseks oleva ladina tähestiku 26 tähele (A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M, N, O, P, Q, R, S, T, U, V, W, X, Y, Z) sisaldab Rootsi tähestik ka tähemärke Å, Ä ja Ö ning harvemini esinevaid tähti Ü, À ja É.

Rootsi keel on nii grammatilisest kui ka foneetilisest aspektist lähtuvalt üsna keeruline. Laused lõppevad tihti tõusva intonatsiooniga. Tavapäratu meloodiline kõla saavutatakse kahte liiki rõhuasetustega ehk aktsendiga: akuut ja graavis. Graavis esineb kahe- ja enamasilbilistes sõnades, kus ühel silbil on põhirõhk ja teisele omistatakse sekundaarne rõhuasetus.

Sellistes sõnades on intonatsioon langev, tõusev ja taas langev (ehk laulev), luues sel viisil rootsi keelele omase musikaalsuse.

Rõhutatud silbid on alati pikad, samas kui rõhuasetuseta silpe hääldatakse lühikestena. Lisaks vokaalidele võivad pikad olla ka kahekordsed konsonandid ning erinevate konsonantide kombinatsioonid.

Rootsi nimisõnadel on kaks sugu: ühis- ja kesksugu. Enamik sõnu on kesksoost. Umbmäärane artikkel „en“ viitab kesksoole, määrav artikkel „ett“ aga ühissoole. Rootsi keele nimisõnad võivad olla kas määratud või määramata vormis.

Omadussõnu käänatakse vastavalt nimisõna soole ja arvule – omadussõna lõpp sõltub nimisõnast, mida see iseloomustab.

Sarnaselt läti keelega on ka rootsi keeles kahte liiki sidesõnu: rinnastavad ja alistavad.

Sõnajärg on lausetes rangelt kindlaks määratud.