Tõlked taani keelde ja keelest

Taani keel kuulub indoeuroopa keelkonna põhjagermaani keelte rühma. See on riigikeel Taanis ja Fääri saartel ning samuti on see Euroopa Liidu ja Põhjamaade Nõukogu ametlik keel. Kuni 2009. aastani oli taani keel ka Gröönimaa riigikeel. Taani keelt räägitakse vähemuskeelena ka Schleswig-Holsteini liidumaal Saksamaal. Samuti kõneldakse seda keelt Taani kogukondades USAs, Argentinas ja Kanadas.

See on suguluses rootsi ja norra keelega. Nende keelte suurim erinevus on häälduses – näiteks kiputakse taani keeles välja jätma paljusid konsonante. Nagu ka teised Skandinaavias räägitavad keeled, on ka taani keel suuresti mõjutatud alamsaksa keelest – ligikaudu üks kolmandik taanikeelseid sõnu on laenatud alamsaksa keelest.

Taani keelt kõneleb hinnanguliselt umbes 5,6 miljonit inimest. Fääri saartel, Gröönimaal ja Islandil õpetatakse taani keelt koolis kohustusliku ainena. Umbes 15–20% Gröönimaa rahvastikust räägib taani keelt.

Taani keel arenes välja vanapõhja ehk vanaskandinaavia keelest, mille põhjal võib väita, et taanlased ja norrakad kõnelesid kuni 12. sajandini ühte keelt. Kuni 1814. aastani oli taani keel ka Norras ametlik keel.

Varaseimad näited taani kirjakeelest on säilinud ruunikivide kujul, mis dateeruvad umbes 250. aastasse. Vanim käsikiri on pärit 13. sajandist: see on „Gesta Danorum“ („Taanlaste vägiteod“), milles jutustatakse esimestest Taani monarhidest. Esimene raamat trükiti 1495. aastal, samas kui piibel avaldati alles 1550. aastal.

Taani tähestik koosneb 28 tähest. Lisaks ladina tähestiku tähtedele sisaldab see ka tähemärke Æ, Ø ja Å.

Laias laastus 30 murret jaotatakse kolme peamisse rühma: saarte murrete rühm (ømål), Bornholmi rühm (bornholmsk) ja jüüti murrete rühm (jysk).

Taani keeles eristatakse langevat, küsivat ja tõusvat intonatsiooni. Neid kasutatakse sõltuvalt kasutatavast murdest või kõneleja isiklikest eelistustest. Erinevalt läti keelest, kus tõusva intonatsiooniga viidatakse küsimusele, kasutavad taanlased seda hoopis meelepaha väljendamiseks.

Taani nimisõnadel on kaks sugu: ühis- ja kesksugu. Enamik sõnu on ühissoost. Ühissugu tekkis ajalooliselt nais- ja meessoo ühtesulamisel.

Taani keeles kasutatakse määravaid ja umbmääraseid artikleid. Ametitele või rahvustele viitavate nimisõnade ees artikleid ei kasutata.

Nimisõnade käänamiseks kasutatakse vaid genitiivi; teised käänded moodustatakse eessõnakonstruktsioonide abil.

Taanikeelseid omadussõnu ei käänata. Tegusõnadel puudub isik ja arv, kuid selle asemel on neil kolm peamist ajavormi: infinitiiv, lihtminevik ja mineviku kesksõna. Neid vorme kasutatakse ka kõigi teiste tegusõnavormide moodustamiseks, kasutades erinevaid lõppe või abitegusõnu.

Huvitaval kombel alustavad taanlased numbrite ütlemisel ühelistest ja mitte tavapäraseks kujunenud kümnelistest.

Taani keele süntaksi kohaselt peab lauses alati olema alus ja öeldis; erand tekib vaid juhtudel, kui tegusõna kasutatakse käskivas kõneviisis.

Sõnajärg on lausetes rangelt kindlaks määratud. Ühes lauses on lubatud kasutada vaid ühte eitavat kõneliiki (negatiivi).