KÜSIGE HINNAPAKKUMIST / SAATKE OMA KÜSIMUS
KREEKA KEELES SAAME TEILE ABIKS OLLA JÄRGNEVATE TEENUSTEGA:
- üldine ja erialane tõlge;
- notariaalselt kinnitatud tõlge;
- lokaliseerimine;
- neuromasintõlge;
- küljendamine (DTP – desktop publishing);
- teksti kohandamine ja tekstide koostamine;
- suuline tõlge;
- keeleõpe;
- lingvistiline auditeerimine;
- jne.
SKRIVANEK BALTIC TÕLGIB JÄRGMISTEL KEELESUUNDADEL:
kreeka-eesti, eesti-kreeka, eesti-inglise, kreeka-eesti, leedu-kreeka, kreeka-leedu, vene-kreeka, kreeka-vene, poola-kreeka, kreeka-poola, tšehhi-kreeka, kreeka-tšehhi, ukraina-kreeka, kreeka-ukraina, saksa-kreeka, kreeka-saksa, prantsuse-kreeka, kreeka-prantsuse, hispaania-kreeka, kreeka-hispaania, itaalia-kreeka, kreeka-itaalia, taani-kreeka, kreeka-taani, rootsi-kreeka, norra-kreeka, kreeka-norra, soome-kreeka, kreeka-soome ja teistel.
KREEKA KEEL – FAKTID JA ARVUD
Kreeka keel kuulub indoeuroopa keelkonda ning sageli viidatakse sellele kui esimesele Euroopa tsivilisatsioonis kasutusel olnud keelele. Tänapäeval räägib seda keelt ligikaudu 15 miljonit inimest kogu maailmast. See on riigikeel Küprosel ja Kreekas, kuid samuti räägitakse seda Albaanias, Ühendkuningriigis, Armeenias, USAs, Bulgaarias, Lõuna-Aafrikas, Egiptuses, Prantsusmaal, Gruusias, Itaalias, Jordaanias, Kasahstanis, Venemaal, Makedoonias, Rumeenias, Hispaanias ja Ukrainas.
Ajaloolises plaanis võib kreeka keele arengu jagada mitmeks erinevaks etapiks: algne kreeka (nn proto-kreeka), mükeene-kreeka, vanakreeka, Uue Testamendi kreeka (nn koinee), keskaegne kreeka ja uuskreeka keel.
Varaseimad tõendid kreeka kirjakeelest savitahvlite näol pärinevad Proto-Kreeka ajastust ja need on siiani vaid osaliselt dešifreeritud. Selle perioodi tuntuimad kirjakeelsed üllitised on Homerose eeposed, nagu „Ilias“ ja „Odüsseia“, mis kirjutati umbes 9.–8. sajandil eKr.
Mükeene-Kreeka ajastu langeb kokku Mükeene tsivilisatsiooni perioodiga. Mõned kirjakeelsed tõendid ulatuvad tagasi 15.–14. sajandisse eKr.
Vanas-Kreekas kasutati vanakreeka keelt.
Vanakreeka murded ühinesid ja moodustasid nn Uue Testamendi kreeka (nn koinee) keele, millest sai esimene antiikmaailma ühendav lingua franca, mida kasutati Vahemere idakaldast kuni Kaug-Idani. Esmalt tekkis see Aleksander Suure vallutatud piirkondades, kuid hellenismi kolonisatsiooni järgselt räägiti seda aladel Egiptusest kuni Indiani.
Pärast Vana-Kreeka kokkuvarisemist kasutati koinee keelt laialdaselt Rooma ja Bütsantsi impeeriumis.
Umbes 7. sajandil arenes foiniikia kirjakeele alusel välja Kreeka tähestikul põhinev keel, milles iga täht vastab ühele häälikule. Algselt kasutati Kreeka tähestiku tähti ka numbritena.
Kõnekeel arenes kirjakeelest palju kiiremini – ajal, mil räägiti juba vanakreeka keelt, kirjutati tekste ikka veel algses kreeka keeles.
Uuskreeka keel kujunes välja umbes 14. sajandil ja seda kasutatakse tänapäevani. Sellel keelel on kaks erinevat varianti: rahva- ehk demootiline keel ja puristlik ehk katharévousa keel. Katharévousa keelt kasutatakse ametiasutustes ja see on mõningal määral koinee keele sarnane.
Uuskreeka keel on algsest kreeka keelest märkimisväärselt erinev. Nüüdisaegse kreeka keele kõnelejad ei pruugi algses kreeka keeles kirjutatud tekstidest arugi saada.
Algne kreeka keel kujundab tähelepanuväärsel kombel enamikku kaasaegsetest keele rahvusvahelistumise juhtumitest.
Kreeka asesõnade muutmisel ladinakeelseteks säilitasid need reeglina oma sõnalõpud, millest võib eeldada, et neid võib leida ka läti keelest. Näiteks kreekakeelne asesõna „Mikis“ on läti keeles sama.