Tõlked soome keelde ja keelest

Soome keel kuulub soome-ugri keelkonna läänemeresoome keelte rühma. See on Soome riigikeel ja üks Euroopa Liidu ametlikest keeltest. Soome keel on Rootsis vähemuskeel.

Soome keele kõnelejaid on umbes 5,23 miljonit kogu maailmas: USAs, Eestis, Venemaal, Norras, Soomes ja Rootsis.

Soome keel on suguluses eesti ja liivi keelega ja selle siseselt eristatakse kaht murderühma – lääne- ja idamurded –, mis omakorda jaotatakse seitsmeks alamrühmaks. Soome kirjakeel põhineb läänemurretel.

Soome keele kujunemist mõjutas Soome ajalooline seisund. Kui praegune riigi territoorium oli osa Rootsi Kuningriigist (13. sajandist kuni 1809. aastani), domineerisid keeles tugevad rootsi keele mõjutused, kuid Vene impeeriumi valdusesse kuuludes toodi keelde hulganisti russitsisme. Pärast Soome rahvuslikku ärkamisaega, eelkõige 1820. ja 1840. aastate vahelisel perioodil, puhkes Soome kirjandus õitsele: avaldati esimene grammatikaõpik, pandi alus Soome Kirjanduse Seltsile ja koostati sõnaraamatuid.

Soome keelest sai Soome riigikeel 1863. aastal, kuid veel 20. sajandi alguses kasutati laialdaselt ka rootsi keelt, näiteks tegid seda poodides kaupmehed.

Varaseimad kirjalikud tõendid on leitud käsikirjade kujul, mis on tõenäoliselt pärit 13. sajandist. Esimene trükitud raamat, Mikael Agricola „Kirjutamise ABC“, avaldati Soomes 1543. aastal. Kuni 19. sajandi keskpaigani oli avaldatud kirjandus üldiselt religioosset laadi.

Kõnekeel on Soomes laialdaselt kasutusel, kusjuures levinuim kõnevorm on Helsinki släng (stadin slangi). Huvitaval kombel ei kasuta slängi ainult noored, vaid see on populaarne ka eakamate inimeste seas. Slängi iseloomustab keele ökonoomsuse põhimõte – sõnad on lühendatud ja samu sõnu kasutatakse nii kõne- kui ka kirjakeeles. Kõnekeel on domineeriv keelevorm ja on kirjakeele üle võimust võtmas. Slängisõnu kasutavad isegi professorid oma loengutes.

Kirjakeelt kasutatakse hariduse valdkonnas (näiteks ametlikes kõnedes), massimeedias ja valitsuse tasandil.

Soome keel põhineb ladina tähestikul. Hääldus ja kirjapilt on üsna sarnased ning enamasti vastab ühele tähele üks ja kindel hääldus. Kõikidel vokaalidel on lühikesed ja pikad vormid. Ka kõik konsonandid, välja arvatud D, V ja J, võivad olla pikad. Pikki häälikuid väljendatakse kirjas kahekordse tähega.

Põhirõhk on alati esimesel silbil. Sama põhimõtet rakendatakse ka kõigi võõrsõnade puhul. Lausetes kasutatakse tavaliselt langevat intonatsiooni, hääletooni ei tõsteta isegi küsilausete korral.

Soome keeles on suurel hulgal vokaale ja diftonge, kusjuures viimaseid lausa kuusteist. Soome nimisõnu käänatakse arvukas 15 käändes, kuid samas ei omistata nimisõnadele mingit sugu. Puuduvad artiklid ja tegumoed. Soome keeles on vaid üks käändkond. Omastavat vormi väljendatakse omastava asesõna asemel hoopis omastava järelliite abil. Tegusõnadel on vaid üks pöördkond.

Soome keele sõnavaras on palju balti, germaani ja slaavi keeltest pärit laensõnu. Isegi kui näib, et soomlased suhtuvad ettevaatlikult võõrsõnadesse ja loovad omaenda sõnu, et hoiduda keele rahvusvahelistumisest, sisaldab kaasaegne soome keel palju anglitsisme ja amerikanisme. Teadlaste arvates peitub selle põhjus noorema põlvkonna suures huvis Ameerika popkultuuri vastu.