Tõlked eesti keelde ja keelest

Eesti keelt räägitakse Euroopa põhjapiirkonnas. See keel kuulub soome-ugri keelkonna läänemeresoome keelte rühma. Teadlaste sõnul elasid algsed soome-ugri hõimud väga suurtel aladel, mis ulatusid kaugelt üle Uurali mägede, kus asusid iraani hõimude elupaigad. Siiski liikusid nad 3000. aastal eKr Läänemerele lähemale, kus nad asusid kohalike balti hõimudega lähedasi kultuurisidemeid looma. Arheoloogilistes avastustes tuntakse selliseid hõime kammkeraamika kultuuri esindajatena.

Eesti keel on suguluses liivi, soome ja vadja keelega, kuid erineb oma naaberriikide Venemaa, Läti või Rootsi keeltest. Eesti ja soome keel kujunesid eraldiseisvate keeltena välja siis, kui algsed soome-ugri hõimud, kes kasutasid suhtluseks nn läänemeresoome algkeelt, üksteisest lahknesid.

Nüüdisaegne eesti keel on sarnasem soome keelele kui läänemeresoome algkeelele, kuid siiski leidub eesti keeles mõningaid arhaisme, mida soome keelest enam leitud ei ole.

Eesti keelt räägib umbes 1,1 miljonit inimest ja see on teine riigikeele staatust omav väikseim keel maailmas islandi keele järel. Eestis räägitakse seda riigikeelena ning Venemaal ja Lätis vähemuskeelena.
Eesti keeles on kaks murret: põhjaeesti (kasutatakse Tallinnas) ja lõunaeesti (kasutatakse Tartus) murre. Põhjaeesti murret räägitakse ka Eesti saartel, Lääne-, Harju-, Järva- ja Virumaal ning Pärnu-, Viljandi- ja Tartumaa põhjaosades. Saartel kasutatav eesti keel sarnaneb selgelt rootsi keelele. Lõunaeesti murret räägitakse Pärnu-, Viljandi- ja Tartumaa lõunaosades.

Nüüdisaegne eesti kirjakeel põhineb eelkõige põhjaeesti murdel. Alates 16. sajandist on riigis olnud kaks liiki kirjakeelt, vastamaks kummalegi territooriumil räägitavale murdele. Piibli tõlge, mis ilmus 1739. aastal, oli eesti kirjakeele arengu märk ja esimene kirjalik allikas, milles hõlmati mõlemat keeleversiooni.

19. sajandil eesti kirjakeele loomises osalenud keeleteadlastest olid tuntuimad Ed. Ahrens, F. J. Wiedemann, J. Hurt ja M. Veske. Sellest ajast peale algas ka Eesti kirjanduse kiire arengu ajajärk.
Eesti kirjakeele evolutsioon oli äärmiselt huvitav. 19. sajandi lõpus algatas keeleteadlane Mihkel Veske liikumise, mille eesmärk oli hõlmata kirjakeelde teatud murrete foneetilisi omadusi. Kõnealune liikumine oli sedavõrd edukas, et mõnda aega oli Eestis kasutusel kaks paralleelset kirjakeelt.

Varaseimad laensõnad on eesti keelde tulnud balti, germaani, indoiraani ja slaavi keeltest, samas kui hiliseimad on üle võetud läti, vene, saksa ja rootsi keelest. Siiski on eesti keeles väga vähe keele rahvusvahelistumise juhtumeid.

Kirjakeel põhineb ladina tähestikul, milles on siiani säilinud saksa keele mõjutused: see sisaldab kolme iseseisvat tähte, millele on lisatud diakriitik treema ehk täpid (Ä, Ö ja Ü).

Eesti keel on rikas grammatiliste käänete poolest, nimelt on neid keeles neliteist. Lisaks meile tuttavatele käänetele, nagu nominatiiv ja genitiiv, kasutatakse eesti keeles ka järgmiseid käändeid: partitiiv (keda? mida?), illatiiv (kellesse? millesse?), inessiiv (kelles? milles), elatiiv (kellest? millest?), allatiiv (kellele? millele?), adessiiv (kellel? millel?), ablatiiv (kellelt? millelt?), translatiiv (kelleks? milleks), terminatiiv (kelleni? milleni?), essiiv (kellena? millena?), abessiiv (kelleta? milleta?), komitatiiv (kellega? millega?).

Keeles on palju vokaale, mida eristatakse pikkuse järgi: lühikesed, poolpikad, pikad ja ülipikad. Ka diftongid ja konsonandid võivad olla lühikesed, poolpikad või pikad. Eesti keel koosneb 45% ulatuses vokaalidest ja 55% ulatuses konsonantidest.

Eesti verbaalses süsteemis kasutatakse tegusõnade jaoks nelja grammatilist aega – ühte oleviku- ja kolme minevikuaega –, kuid samas puudub aeg tuleviku määramiseks.
Eesti keele tegusõnade puhul kasutatakse kahte infinitiivi vormi.

Põhirõhk asetatakse alati sõna esimesele silbile, kolmandale silbile omistatakse aga teisest rõhuasetust. Sõnajärg on suhteliselt vaba ja lausete tähendust on võimalik mõista ka juhul, kui lause moodustamiseks ei ole kasutatud korrektset sõnade järjestust.

Kõigil nimi- ja omadussõnadel on nende ainsuse ja mitmuse vormides sama lõpp. Mitmuse moodustamiseks kasutatakse spetsiaalseid järelliiteid. Mõlemale soole viitamiseks kasutatakse üht ja sama asesõna, kuna eesti keeles ei ole grammatilist sugu.

Eesti keeles puudub ülivõrret märkiv eraldi sõna. Selle asemel on kvaliteeditasandite tähistamiseks võetud sõnade lõpus kasutusele tähendust tugevdavad sõnaliited (nt i-ülivõrre).
Eesti keeles on olemas kergesti eristatav kaudne kõneviis ja eitust väljendav pööre, kuid puuduvad eessõnad, seega ei ole eessõnade abil võimalik tegusõnu moodustada. Sel põhjusel ongi eesti keeles sedavõrd palju grammatilisi käändeid.

Arvatakse, et see on üks keerulisimatest keeltest kogu maailmas.