Tõlked hispaania keelde ja keelest

Hispaania keele juured ulatuvad tagasi 9. sajandisse. See arenes välja ladina kõnekeelest, mille tõid Rooma leegionid 3. sajandil eKr Ibeeria poolsaarele.

Hispaania (või kastiilia) keel kuulub indoeuroopa keelkonna romaani keelte rühma.

See on emakeel ligikaudu 400 miljonile inimesele, mis teeb sellest mandariini keele järel teise suurima keele maailmas.

Hispaania keel on riigikeel nii Hispaanias kui ka kõigis Kesk- ja Lõuna-Ameerika riikides, välja arvatud Brasiilias, Prantsuse Guajaanas ja Haitil. See on laialt levinud ka USAs (eelkõige Arizona, California, Colorado, New Yorki, New Mexico ja Texase osariikides), Hollandi Antillidel ja endistes Hispaania kolooniates Aafrikas (Guineas, Marokos ja Lääne-Saharas).

Esimesed hispaaniakeelsed kirjalikud säilmed pärinevad 11. sajandist.

Hispaania keeles kasutatakse 29 tähest koosnevat ladina tähestikku. Keel koosneb umbes 100 000 sõnast.

Hispaania keeles nimi- ega omadussõnu ei käänata. Nimisõnade põhimõtteline seos luuakse eessõnade abil. Hispaania keelele iseloomuliku ortograafilise omadusena võib välja tuua ümberpööratud küsi- ja hüüumärkide kasutamise lausete alguses, näiteks lauses „¿Qué pasa?“ (Mis juhtus?).

Erinevates riikides on hispaania keele hääldus ja keelekasutus varieeruv, kuid need erisused ei ole nii märkimisväärsed, et võiksid vastastikust mõistmist takistada. Hispaania kõnekeeles on kaks järgmist peamist murret: Andaluusia ja Kastiilia murre.

Hispaania (ehk kastiilia) kirjakeel põhineb Kastiilia murdel. See on üldiselt arusaadav kõikide hispaania keele kõnelejate jaoks.